Lapsepõlv

Söön siin hapukurki ja mulle meenub hetki lapsepõlvest. Kuidas ema tegi iga sügis hapukurke suurtesse kolme liitristesse purkidesse. Ja kuidas ma sellest hetkest peale hakkasin ootama, et ma saaksin need ära süüa. Ei olnud midagi toredamat kui ema käest küsida luba kurgipurgi üles toomise jaoks ja siis neid esimesi kurke näksida. Milline nauding. Ja ma armastan kartuleid hapukurgi kastmega, kartuliputru või ja hapukurgiga. Hapukurke kartulisalatis. Hapukurki vorstileiva peal. Hapukurki supi sees. Ema pani hapukurki igale poole nii nagu ta nüüd paneb porrulauku. Vähemalt ema on nüüd selle võrra sõbralik mu vastu, et hakib porrulaugu nii peeneks, et ma tavaliselt ei teagi, et seda supi sees on...Nimelt mu armastus porrulaugu vastu on olematu.

Ja kuidas me sõime komeedikommi lahesaia peal. Riisi kõrvitsaga – seda ma pole tõesti pärast lapsepõlve suu sisse pannud ega isu selle järele ka pole. Piparmünditeed suhkruga iga hommik enne kooli minekut. Suhkruga teed ei ole ma ka väga pikka aega joonud aga siis see oli midagi taevaliku. Ja mesi. Seda ma sõin vist tõesti terve elu eest lapsepõlves! Ma mäletan kuidas me sügiseti ikka jõime mett otse tassist!

Aga need Poola hapukurgid ei ole suutnud mu tuju täielikult tõsta, olen siin kuidagi nii rahutu ja kõik asjad ajavad mind nii närvi. Igal õhtul mu hull naaber mängib oma tobedat flööti. Ilm läheb iga päev ainult koledamaks. Kuidas on võimalik, et see udu ei kaogi ära?! Olen koguaeg nii väsinud ja tahaksin ainult magada. Ei jaksa õppida aga eks ma pean ennast lihtsalt kokku võtma. Kahe nädala pärast on eksam. Tuleks juba lumi maha nii elu ei oleks nii hall...